Loovagentuurid Eestis riigihangetest: kas nüüd on tehnokraatide aeg särada?
Kümnend tagasi oli üks igavene hädaorg riigihangetega. Loovagentuurid pandi rakkesse, peibutades neid ‘rasvaste’ projektidega, ajendades ahvatlevaid loovtöid tegema, justkui kontrollimaks, kas nad ikka oma tööd oskavad. Ja kisa tegijate leerist ei jäänud tulemata: riik tahab ideed ilma rahata!
Eesti loovagentuuride juhtide seisukohast vaadatuna tajuti seda, mõistagi, ebaõiglusena
Riigihangete konkurssidel osalemine nõuab liiga suurel määral tasuta töö tegemist ning võitja valiku protsess ei ole tihtipeale läbipaistev. Riik on aga üks suurimaid loovtööde tellijaid ja märkimisväärne leivaandja terve tegevusharu jaoks.
Reklaamivaldkonna riigihangetest kumab sageli läbi tellija pealiskaudsus. Hangete korraldajad võtavad protsessi kui võrdlevate hinnapakkumise koostamist. Tegelikult tuleb välja pakkuda detailne kampaania, alustades ideest kuni teostuse ja maksumuseni. Selline põhjalikkus nõuab energiat, aega ja rahalist kulu, mis kaotuse korral osutub tasuta tööks.
Ideed ja konkreetset nägemust küsitakse, aga ilma, et see kompenseeritud saaks. Ideel aga on reklaamimaailmas kõige suurem väärtus. Kui kampaaniate vormilised lahendused on autorikaitseobjekt, siis praeguse seisuga ideelahendustel see väärtus puudub.
Tihti puuduvad konkurssidel üheselt mõistetavad hindamiskriteeriumid. Kuigi hindamine kui selline on alati subjektiivne nähtus, peaks konkursi korraldaja kohus olema subjektiivsuse astet vähendada. Mõnel hankel erinesid pakkumused nii sisulises mahus kui ka maksumuses 15-20(!) korda.
Sageli ei saa pakkujad piisavat tagasisidet hindamistulemuste kohta: mille alusel võitja valiti, miks on hinnatud üht- või teistmoodi. Ehk hangete tulemused peaksid olema põhjendatud ja avalikud.
Kriitika kõrval toodi välja rida ettepanekuid, kuidas loovagentuuride rahulolematust leevendada. Näiteks pandi lauale:
- Korraldada hankeid mitmeetapiliselt ehk kõigepealt preemiatega määratletud ideekonkurss, seejärel põhjalikum teostuse konkurss väljavalitud loovlahendusele.
- Fikseerida hindamiskriteeriumid, mis on selged ja üheselt arusaadavad, esitatud tööd mõõdetavad ja võrreldavad.
- Kitsam määratlus, mis tüüpi ettevõtetega soovitakse koostööd teha; selge ülesande püstitus ja konkreetsed mõõtmiskriteeriumid.
- Konkursi ettevalmistuses kui ka hindamisfaasis soovitus kaasata õppejõude, meedia esindajaid, reklaamispetsialiste, erialaliidu liikmeid, kes aitaksid kirja panna ülesande püstituse, kokku panna lähteinfo ning valida välja toimivaim ideelahendus.
Ikka selleks,et tagada kiiremad, lihtsamad ja pädevamad hanked. Üheskoos nenditi, et loovtöö hange ei ole kirjaklambrite ostmine.
Kuhu on tänaseks loovagentuurid riigihangete loovideede edastamisega jõudnud?
Disaini- ja kommunikatsioonivaldkonnas on jätkuvalt igapäevased lugupeetud riigiametite hanked, kus hanke koostaja eeldab, et osalejad teevad konkursi raames ära hulga loovtööd tasu saamata. Hinnata neid on keeruline, sest need on seinast-seina, toome näite:
„Pakkuja esitab loovlahenduse kontseptsiooni, mis sisaldab vähemalt viis loovnäidet ja visuaalide eskiisi”, “proovitöö ülesandeks on luua uus disainilahendus olemasolevale rakendusele”, samas „pakkumuse esitamise raames tehtavat tööd ei tasustata“, „hankijal puuduvad võimalused tasustada proovitöö tegemist“, „konkursil osalemise eest tasu maksmine ei ole põhjendatud“, – need on reaalsed tsitaadid Riigihangete registris peetud kirjavahetusest viimase paari nädala jooksul.
Tühja töö tegemine on aga ainult üks tahk asjas. Teine pool asjast on vaimu närimine. Laialdselt kurdetakse hankija nö. omavoli üle. Konkursse korraldatakse sageli oma subjektiivsest vaatest, ilma lähtesituatsiooni piisavalt kirjeldamata, probleem-vajaduse konteksti selgelt määratlemata ja spetsiifilist ülesannet defineerimata. Mis jätab justkui mulje, et ei taheta vastutust võtta ning mis omakorda jätab pakkujad ebavõrdsesse seisu.
Advokaadibüroo Soraineni seisukoht loovagentuuride ja riigihangete olukorrast
Hiljuti toimunud advokaadibüroo Sorainen korraldatud riigihangete teemalisel seminaril võeti kogu hankekontekst kokku selliselt, et kohustus tagada riigihangete regulatsioonide ja põhimõtete järgimine, lasub hankijal. Pakkujal üleüldist hoolsuskohustust selles protsessis ei ole. Pakkujale ei saa omistada hankija tegevuse puudujääke, mis iganes osas. Ning kui hankija on seda kohustust rikkunud, pakkuja hoolsuskohustuse rikkumist analüüsida ei saa.
Advokaat Mario Sõrm Sorainenist ütleb: “Kui hankija seatud kriteeriumid on täielikult subjektiivsed (muide, see ei ole keelatud!), siis on hankijal mõistagi raske objektiivselt pakkumusi hinnata, kuid ka pakkujal on objektiivselt keeruline vaidlustada”.
Kohtupraktikas on viimasel ajal väidetud, et selliste hindamisotsuste puhul, mille raames on palju subjektiivseid tingimusi, peab hankija küll palju põhjendama, kuid haldusorgani (vaidlustuskomisjoni või kohtu) kontroll võib piirduda nn. ilmselgete vigade testiga. Teisisõnu sellega, et kas hankija on otsuse tegemisel lähtunud kaalutlustest, mis on asjakohased, kaalumise üksikasjadesse laskumata.
Vahekokkuvõte
Jah, riigihanked on olemuselt keerulised ja seda enam pühendumist nõudvad, et tagada aus ja tõhus hankeprotsess ning vältida võimalikke õiguslikke probleeme. Ometi kogeme omal nahal ebaprofessionaalsust ja “ärategemist”, kuuldes pidevalt kaebusi korraldajate aadressil, et kedagi on taas ilmselgelt kallutatult eelistatud.
Jätkub..
